Halb esmaspäev

Ma usun, et pole ma ühti ainuke, kes vahel tunneb, et on täiesti võõra inimese päeva endale saanud. Justkui kannaksid kellegi teise karistust, sest ei mäleta, et oleks midagi nii halba teinud, et ebaõnn jälitab terve päeva. 
No minul on need õnnetud päevad kerged tulema. Ma ei pea end väga tasakaalutuks inimeseks, aga millegipärast leian tihti oma nina maas. Mitte lihtsalt talvel-jääl-pepuli stiilis. Pigem ikka trepist alla otse killustikule või rattaga pahupidi. Aga viimasel ajal on kohe väga tihe olnud see haavalakkumise graafik.
Talve lõpu poole, mil veel galeriis töötasin, kukkusin trepist nii, et ei mäleta siiani u 10 sekundit sellest kokkupõrkest kõnniteega. Ja muidugi lume sulamisest järgi jäänud kruus. Ette rutates mainin, et refleksist tingituna (?) maandun ma alati ühele ja samale põlvele. Iga uue kukkumisega on hirm suurem, et okei… rohkem kokkupõrkeid see põlv enam ei kannata, nüüd on lännu kah. Aga ei, minu kere paraneb. Aegamisi, aga paraneb! Ainult selleks, et uus maandumine üle elada!
Mitu aastat tagasi kui sai Soomes laagris käidud, kukkusin kaater-paadiga sõites vastu parda serva ja sellest tekkis sama põlve pääle/sisse üüratu verevalum, mis perearsti sõnul ei pruugi kunagi ära kaduda (loe: paraneb nii aeglaselt, et ma jõuan enne mulda). Seda ei ole enam näha (paar aastat oli põlv natuke paksem, enam mitte), aga lihtne põlvitada pole olnud, juba esimesest kukkumisest saati. Valus on. Pluss iga mingi aja tagant pean jalga sirutama, muidu tekivad samuti valud. 
Igatahes. Tõmbame nüüd Anni kohmakuse ajaloole punkti ja räägime lähiminevikust. Nädal (2) tagasi saadud silmapõletik sai just päev-kaks tagasi terveks ja ei läinud kaua kui ma endale uued haavad tekitasin.
Vähe sellest, et täna oli mul esimene korralik tööpäev (ekskursioonide aeg + iseseisvalt sai tegeletud, ilma juhendajata) jäin ma kodust lahkumisega hirmushiljaks. Sestap’ otsustasin kohe ekstrakiirelt rattaga vurada. Õnneks kaua vurada ei saanud. Vaid paar maja edasi kui teadmatul põhjusel kaotasin juhitavuse ja põrkasin kokku vana hea teega minu jalge all. Kõige asjalikumad retuusid olid põlvest ribadeks, minu uus Lindexi jakk küünarnukist auklik ja peopesa verine. No tule taevas appi
Eks ma siis ujusin seal maas ja tänasin jumalat, et kell oli poole 10 kanti, mil rahvas koolis-tööl. Kuidagi sai jalad alla, võdisevad jalad! Järgmine üllatusmoment… kukkumisega oli ratta küljest murdunud iste. No kuidas see küll juhtuda saab. Ei tea, juhtus. Kuna olin ehmatusest natuke shokis, siis esmalt kukkunud istet ei märganud. Tõmbasin ratta käe kõrvale ja jalutasin nii kiirelt kui võimalik oma katkise põlve-küünarnuki-pepsiga paar maja edasi. Parkisin ratta aeda ja plaanisin ruttu tuppa minna ja end korda teha. Olgu öeldud, et kell oli 9.40 ja tööl peab olema 10-15 minutit enne 10. Ime küll… kus kurat iste on. Läksin aia äärde ja vaatasin tänaval edasi. Iste oli kukkunud vahepeal keset sõiduteed. Kaalusin selle sinna jätta, sest… you know… keda-kurat-huvitab. Iste oli küljest murdunud (katkine plastik jne) ning mõtsin, et vaja niikuinii pole enam. Ratas kaputt. Ingel õlal vedas mu siiski aiast välja. Jalutasin longates ja võtsin oma sadula. 
Parasjagu sattus naabrinaaber mööduma. Vanaproua, kes ei saanud aru miks ma keset teed rattaistmeid korjan. Muheledes viskan ”killu”: ”Ma pillasin oma rattaistme maha, tulin järgi”. Memmeke muheleb ja läheb  oma teed. Mina ka. Kodu jõudes vahetan kiirelt riided. Pluus on veritseva küünarnuki külge kinni jäänud, mis oli, i must say… tonnide viisi vahva! Kuidagi sai kiirelt paari minutiga terved riided selga ja need, mis ei kõlvanud viskasin ‘mehe’ moel keset põrandat ja läksin oma teed. Võtsin uue paari rattaid kuurist (isa ratta, mida oleks kõige parem loomalikult kirjeldada: põder) ja väntasin nii, mis jaksasin. Jõudsin tööle 5 enne. Kedagi ei huvitanud, ainult mind… as always
Igatahes, tööl sai adrenaliinilaks ka otsa ning valu saabus igalepoole. See õnneks jäi tahaplaanile, kui oli vaja terve päeva jooksul saja erineva koolieelikuga tegeleda. Terve päev oli rikutud. Et Anni tuju veel metsapoole ajada, läks mul poole päeva pealt rinnahoidjapael katki (seda ütlen vaid seetõttu, et lisada soola juba olemasolevatele haavadele). See läks ilmselt poole peale kukkudes ja siis päevajooksul jõudis lõpusirgele. Ega polnud aega mingi õmblema ka hakata. 
Igatahes, see oli minu üks õnnetu päev. Õnneks järgneb sellele õudsale päevale kaks väljateenitud vaba päeva. Õhtu lõpetan veini juues, et uni magusam tuleks, speaking like a true drunk 😀

2 thoughts on “Halb esmaspäev

  1. Sa kirjutad nii hästi, et ma kohe mitte ei saanud selle sadulaloo peale naermata jätta. Iseenesest ju kurb lugu, aga näed – mina pean peenikest naeru 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s