Ilma naljata nutisõltuvus

Lubasin juba mitu-mitu aega tagasi võtta aja maha ja kirjutada oma otsusest paar kuud nutiseadmetest eralduda. Kuidas ja miks ja milleks… ma üritan seda selgitada, aga võib-olla olen ikka ainuke, kes aru saab ja tunneb.

Ma usun, et iga mõtlev inimene saab aru, et nutiseade kui meelelahutuselement on tänasel päeval probleemiks paljudele. Ma rõhutan just meelelahutuse koha pealt. Ma ei saa maha teha elatise teenimise töövahendi koha pealt, see oleks silmakirjalik…arvestades, et minu 70% tööaega koosneb just sotsiaalmeediast. Okei ma liiga laiali ei lähe selle teemaga. Räägin vaid isiklikust kogemusest.

Minu soov nutimaailmast eemalduda kees juba mitu-mitu kuud. Ma vaatasin filme, mis kõnetasid samuseid probleeme, ma lugesin artikleid, ma rääkisin sõpradega…nii selge tundus, et võiks ja oleks vaja. Kindlasti aitaks natuke perspektiivi parandada. Ainult paremaks saab teha. Aga kuidagi lükkus edasi ja edasi. Natuke nagu lõksus. Reaalsus oli see, et sa jääd väga-väga paljust infost ilma. Kindlasti tulevad suuremal või vähemal määral probleemid, mida saaks ju ennetada sellega, et sa ikkagi oled alati saadaval ja olemas ja hoiad pilku peal. Praegu vaatan ja mõtlen, et issand kas nii pöörane oligi. Koguaeg tuli kuskilt infot, ühte ja sama infot viiest võrgust. Kuidas ma jõudsin selle kõrvalt veel tööd teha, raamatut lugeda, koeraga jalutada, heegeldada. Aga nii oligi, polnud mahti ja aega. Uue ja kalliks saanud töökoha peal nägin, et häirib isegi töö tegemist. Mitte isegi sp, et ei taha ja ei viitsi, vaid lihtsalt telefon oli olulisem. See sõnum seal messengeris oli vaja üle vaadata. See kassivideo oli vaja läbi paitada.
Nii saigi otsus kuskil suve alguses-keskel… et olen paar kuud out. Kuna olin end vaadates sõltlane, siis parim lahendus on totaalne cut-out. Kindlasti paljudele pole see vajalik, selline meetod. Kuid mulle tundus see õige ja ma ei kahetse üldse. Kõige selle eemaldumise kõrval kahetsen vaid maha jäetud sõpru. Jah, jääb maha, sest suurem osa sõprust on ikkagi läbi fb (kui need pole just Madiken ja Rael kes üle tee elavad ja saavad). Reaalsus on lihtsalt nii. Ma ei saa enda uut ‘eluviisi’ teiste õlgadele venitada. See on minu otsus. Minu hea ja halb mida kannan. Jah, tihti ongi kurb.
Igatahes võõrutusperiood nägi välja selline, et internett oli telefonis välja lülitatud. Ainuke aeg mil kasutasin sotsiaalseid kanaleid oli tööaeg. Ning siis ka rangelt töö keskkonnad ja ainult vajalik. Panin kõikidest vestlustest teated maha. Ma ei ole sotsiaalselt väga suure ringiga, seega midagi hirmsat ikka juhtuda ei saanud. Need,kes olid, neil on minu number olemas ja maja nr on ka teada. Keegi minust ei sõltu igapäeva elus.
Need paar suvekuud olid vaiksed, head ja natuke võõrad. Nagu üks periood, mida meenutan ülikooli ajast. Haakusin sellega kuidagi, mingist ammusest ajast minu elus. Ma ei ole kunagi olnud sõber, kes on alati kuskil olemas ja pildis. Ma ei käi koguaeg väljas ja ma ei ole tegelikult väga sotsiaalne. Ei pea end ka erakuks, aga mulle meeldib palju üksi olla ja omi asju ajada millega paljud ei samastu. Minu pildistamisretked ei ole kunagi üheskoos sõbraga. Ma ei vaata sarju (va Gilmore Girls) heameelega kellegagi koos. Filme, jah. Sarju, ei. Tõsi, Gilmore Girlsi vaataks vabalt tulihingelistega üheskoos. Esmavaatajatega, never.
Ma küll armastan oma sõpru, aga mulle meeldib samal ajal väga üksi olla ja mitte aru anda ja mitte tagaotsitav olla. Aga ma vist jõudsin sinna maale. Sest pärast sotsiaalmeedia totaalset pausi tulin tagasi, aga enam ei haakunud. Me ei näinud enam oma päeva nii, et oota ma vaatan mis seal tuli ja mis seal räägitakse. Ma nägin oma päevi sellisena, et ma lähen tööle, kus mulle nii-nii hirmsasti meeldib olla muide, ja ma suhtlen inimestega kui mul on töö kõrvalt aega. Minu arust oli nagu tähtede ja teede kokkujooksmine, et ma läksin sellise töö peale kus mul on tõesti väga palju tööd ja väga vähe aega tegeleda kolmandate asjadega… oli nagu soodumus selleks, et pärast sotsmeedia pausi oskan juba ainult tööd teha töö ajal ja pärast tööpäeva olla nii palju ikka väsinud, et sarja vaatamine või heegeldamine oleks mõnus ajaviide. Mul toimis. Nüüd olen ainult instagramis, väga harva messengeris ja facebook’is. Et ideaal saavutada, peaksin nüüd jõudma punkti kus mul poleks kahju minna välja sööma või sõpradega filmi vaadata. Hetkel on. Aga selle põhjustajaks on juba uus töö. Aga ega ma ei lootnudki, et kui sotsmeedia probleemi lahendan, et kõik on õige. Aga kindlasti on palju parem. Ma väga soovitan. Eriti enda jaoks selgeks teha kui palju on vaja ja kas on üldse. Kas saab vähendada või on enamat vaja. Kui vaimselt ei suuda, füüsiliselt ka mitte, siis on probleem. Lahendus polegi kerge. Kättevõtmise asi. Nagu kõigega siin maailmas. See, et minu jaoks oli probleem 6h päevas aktiivselt telefonis veeta, ei tähenda, et mõne teise jaoks see probleem tundub. Lihtsalt minu jaoks oli. Nüüd enam pole, nüüd olen täpselt nii palju, et oleks minimaalne.

Jutt sai suhtelist emotsioonist kirjutatud, vabandan keelelise poole pealt. Parandamisega küll ei hakka aega raiskama. Heegeldamine ootab 😀

2 thoughts on “Ilma naljata nutisõltuvus

  1. Ma arvan, et mul oli ka sõltuvus. Ma täiesti ära ei lõpetanud vaid kehtestasin üsna ranged reeglid. Olen õnnelik, et sain õigel ajal jälile.

    Minu reeglid: magamistuppa telefoni ei võta, internetis olen kuni 1h laste lõunaune ajal.
    Mu puhul on asi toiminud hästi. Lapsed ei pea nägema oma vanemaid peadpidi ekraanist.
    Kas on võimalik jagada viiteid dokumentaalfilmidele, mida vaatasid ja soovitad?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.