Two sisters, Kadi & Kairit!


Pictures via wonderful Canon EOS 750D

While the day before yesterday ended with me and my coworkers having a sauna’party’ at my place, then yesterday’s evening turned out to be a photosession. With two sisters who are so alike in so many ways. At first i was a bit worried of how difficult this shoot could’ve turned out. I just knew how serious my firend is and i thought perhaps her sister is even more. But as i’ve been wrong so many times, i was wrong once again. They both have somekind of talent hid inside. The moment we started our shoot they both lit up. Even if posing isn’t one’s first nature (it rarely is), the shoot still ran smoothly and without any cramping up. Some shoots just lock up and you can’t squeeze amazing anything out of it. To sum up, it was very enjoyable evening! You’ll be the judge of how the photos turned out!
I’ve been thinking about buying myself a reflector, it would give so much!
Kui üleeilse päeva lõpetasime töökaaslastega saunaõhtul minu pool, siis eilse õhtupooliku veetsime töökaaslasega pildistades. Kaks õde kes on nagu kaks tilka vett, nii mitmes võtmes. Olin üsna mures, et pildistamine saab natuke keeruline olema. Just sp, et sõbranna õde on suhteliselt tõsine. Aga nagu ka sõbranna on mõlemal midagi sees peidetud. Hetkest mil pildistama hakkasime ilmus täiesti teine inimene välja. Isegi kui poseerimine pole päris loomulik tulema (vähestel on kui just igapäevaselt ei poseeri) oli pildistamine mugav ja puudus see ebamugav kramp, mis mõne sessiooni lihtsalt nii lukku tõmbab. Kokkuvõttes oli üks lõbus õhtupoolik! Eks pilte hinnake juba ise! Olen juba pikalt mõelnud, et vahet pole mis kaamera parasjagu käes on, oleks hea mõte investeerida peegeldajasse. Annaks nii palju juurde!


New watch: Anne Klein

About 1 year back i was recruited to a small swedish team who were working towards a new energydrink. And now, one year later, it’s finally done and available in Sweden. Oh and it will soon be available in Estonia as well. How mindblowing is that? Believe me, this journey was harder than i ever expected it to be, but experience is a brutal teacher! 
And because swedish people are awesome, my client sent me a gift. A badass one! Anne Klein watch to be exact. I was already thinking about buying myself a DW wristwatch for my 25th birthday (which is coming up next week) but now i don’t have to. It’s amazing!
Umbes aasta tagasi kaasati mind ühte väikesesse rootsi tiimi, kes töötasid uue energiajoogi suunas. Ja nüüd, mil aasta on möödas, võin avaldada meie lõpptulemuse. Purgid säravad juba Rootsis lettidel ja üsna pea ka Eestis! Siiamaani ei usu! Uskuge mind, teekond valmis tooteni ei olnud mitte lust ja lillepidu, aga kogemus on julm õpetaja!
Ja kuna rootslased on lihtsalt hullupööra lahedad saatis klient mulle kingi. Ühe hirmlaheda kingi! Anne Klein’i käekella. Olin juba selle lainel, et võiks endale sünnipäevaks (25, juba järgmine nädal) ühe DW kella kinkida, aga nüüd pole enam vaja! Olen uue uhke käekella omanik!


Nature in my palm

It’s been a while (read: long while) since i last ate blueberries. I’m in somewhat disagreement with these ‘things’. I once, about 10 yrs back, had food poisoning from blueberries and after that i couldn’t ever bare to look at them, let alone eat ’em. But last year when i was attending a festival ”Augusti Bluus” (in Haapsalu) i totally forgot my ”fear” of blueberries and bought myself a cup of berries. They were one of those big ass weird blueberries that tasted like heaven. And now, few days back, i decided to go and pick them myself. And i’m so glad i did. I’m just keeping them for smoothies. I still don’t really love them when they are fresh (i also don’t dislike), but i do like them in my smoothie. As a matter of fact my next post will be a blueberry smoothie!
Sellest on möödas päris palju aega, mil viimati mustikaid sõin. Ma pole just heas ‘suhtes’ nendega. Ükskord ammu, rohkem kui kümme aastat tagasi, sain ma mustikatest jubeda toidumürgituse ning pärast seda pole ma neid isegi mitte vaadanud. Kuid eelmine aasta, Augusti Bluusi külastades, unustasin totaalselt oma ”hirmu” ja mugisin põhjani ühe topsi kultuurmustikaid. Teate küll, need ilmatu suured kirsisuurused mustikad, mis maitsevad taevalikult. Ja nüüd, paar päeva tagasi, otsustasin lisaks veel metsa ise korjama minna. Ma olen väga õnnelik, et käisin ja korjasin. Ma küll ei soovi neid toorelt süüa, aga smuutidesse on nad justkui loodud. Kusjuures järgmine postitus tuleb üks imemaitsev mustikasmuuti!

Pictures via Canon EOS 750D